Riistakast
Jalaväe lahingumasin
Jalaväe lahingumasin (infantry fighting vehicle (IFV); боевая машина пехоты (БМП)) on isikkoosseisu transpordiks või relvasüsteemi kandmiseks valmistatud, roomikutel liikuv relvastatud soomusmasin, mis on võimeline osalema vahetus lahingutegevuses.
Jalaväe lahingumasinad kuuluvad soomusvägede koosseisu kuuluva soomusjalaväe relvastusse.
[redigeeri] Iseloomustus
Jalaväe lahingumasina ülesandeks on soomusjalaväe allüksuse (dessant) või peale ehitatud relvasüsteemi transport lahinguväljale ja osalemine lahingutegevuses koostöös tankide ja muu lahingutehnikaga. Jalaväe lahingumaisnaid on relvastatud vähemalt ühe kuulipilduja ja (automaat- või poolautomaat-) kahuriga. Lisaks kuulub nende relvastusse tavaliselt tankitõrjeraketikompleks, samuti suitsugranaadiheitjad. Uuemate masinate relvastuses võib olla automaatgranaadiheitja.
Neil on hea maastikuläbivus ja liikuvus, sealhulgas osad on ka amfiibsed. Kaitstuse suurendamiseks lahingus on lahingumasinatel tugevam soomuskaitse, kui soomustransportööridel, kuid hea liikuvuse säilitamiseks on see siiski nõrgem kui tankidel.
[redigeeri] Ajalugu
Jalaväe lahingumasinad arendati välja Teise maailmasõja järel soomustransportööride eeskujul, mis osutusid lahingutegevuses soomusjalaväelaste saatmiseks ja toetamiseks ebapiisavaiks. Esimene tänapäevane jalaväe lahingumasin oli 1960. aastail Nõukogude Liidus valminud BMP-1. Ajapikku on uute jalaväe lahingumasinate soomuskaitse ja relvastus tugevnenud. Sageli on see lisakaal tulnud esialgse amfiibsuse arvelt.
